Ma kuulusin põhikoolis ka teatud
mõttes äpude klubisse. Lugesin ebatavaliselt palju, peamiselt
sellist kirjandust, mida polnud kohustusliku kirjanduse hulgas,
uurisin tundide kaupa geograafilisi kaarte, sest nende mustrid
köitsid mind, hoidusin kärarikastest seltskondadest, kogusin marke
ja postkaarte. Ei olnud ma ka eriline spordipoiss, mootorsõidukid ei
huvitanud mind samuti mitte üks gramm.
Sellised poisid (ja tüdrukud) jäid
tihti silma kiusajatele ja kiusamine polnud kunagi selline, nagu
mõned koolikiusamisest jutustavad lääne (laste)filmid seda
kujutavad – et kedagi lükatakse, suditakse, aetakse veidi mööda
vihmast alleed taga. Öeldakse koledaid asju ja ehk ka virutatakse
jalaga tagumikku. See on softcore, mitte et koolikiusamine poleks
saja astmega trepp. Lihtsalt ma olen omal ajal näinud ka verd,
lömastatud nägusid ja murdunud luid.
Stephen Kingi raamatutes on
koolikiusamine ja kiusamine üleüldse brutaalsem ja mu jaoks
seetõttu usutavam. See on paganama verine ja verine ning ebamugav on
ta ka Andy Muschietti lavastatud filmis It, mis on valminud Stephen
Kingi samanimelise mammutromaani põhjal. Romaan, mis on nii
leheküljemahukas, et seda saab vabalt padjana kasutada.
It pole ainult koolikiusamisfilm,
kiusajad on vaid osa põrgust, millega seitse äpude klubi (Losers
Club) liiget toime tulema peavad. Peavad toime tulema ka jõhkrate
vanemate ja jõhkrate tavadega. Nende peamiseks terroriseerijaks on
kloun Pennywise (Bill Skarsgard), kes elab Derry (noorte kodulinn)
kanalisatsioonis ning tapab lapsi.
Muschietti film on siinkohal
halastamatu. Algusnoot on raamatule truu ja vägivald jahmatav,
rääkimata sellest, et esimene kohtumine Pennywisega on üks
kõhedamaid stseene viimase aja õudusfilmide ajaloos. See kogub end
kahe tunni ja viieteistkümne minuti jooksul ning kulmineerub
verises, aga ka nukras kõike-võib-juhtuda-finaalis. Laineharjadena,
sest vägivalla vahele peab mahtuma ka miski, mis meid karakteritega
seoks, end neile kaasa tundma paneks. Ja minu puhul toimis siin
seesama äpudeklubi.
Muschietti filmis ei ole seatud erilisi
eetilisi piire. Lapsed on lapsed, nende dialoogid mitte ülearuselt,
aga piisavalt mitmekesised, kohati ropud, kohati naljakad. Ja need
voolavad ning sobivad hästi kehakeelega. Väga vähe on teravalt
silmatorkavaid ekspositsioonistseene ja kõik tundub loomulik,
liiguvad mitte ainult suud, aga ka käed ja jalad. Hirmu näitlemine
on maru keeruline, aga erinevate emotsioonide kadalipp on siin veelgi
suurem. Seitse on omavahel sõbrad, nad kardavad kohati oma vanemaid,
kardavad üksteist kaotada, kardavad valu ning surma. Nad mainivad
filmi jooksul pidevalt, et peaksid tegelikult suve nautima, selle
asemel, et kanalisatsioonikäikudes surnukehasid otsides
inimväljaheidete sees tallata.
Mõtlesin tükk aega, millist neist
esile tuua, aga kõik seitse last on hästi valitud ja ma ei tundnud
kordagi, et keegi neist oma rollis väärataks või mingil moel
kohatu oleks. Germafoobist Eddie on ilmselt kõige meeldejäävam,
kuna talle kirjutatud tekst torkab kõige teravamalt ning ta räägib
lisaks hästi kiiresti. Bill ja Beverly loovad samuti toredat
dünaamikat, aga nende suhe jääb ehmatuste, kisa ja õudustetulva
varju. Alati kui Stand by Me toonid võimust võtma hakkavad, lööb
horror need laiaks.
Pennywise jääb samuti kummitama.
Alates sürridest body-horrori stseenidest, kus ta tõestab, et pole
mingil juhul see, kellena paistab, lõpetades asjadega, mida ta
ütleb. Ja kuidas ta neid ütleb. See on kõhe, mõnel juhul ka veidi
üle vindi keeratud koomuskhorrorikraam.
It on niisiis pingeline ning brutaalne
(ma ei mäleta, millal ma kinos viimati õudusfilmi vaadates
ebamugavust tundsin). Ta on samas ka koomiline. Ta on antiperefilm
peredest, mis keeravad laste elud kihva. Ta on koletisefilm
elukatest, kes on nii tavalised inimnahas hulkujad kui paranormaalsed
friigid. Ta on raamatu kõrval peaaegu vääriline linateos (raamat
läheb sündmustesse nii süviti, et seda siiski filmiga ei asenda),
aga eraldiseisva filmina kindasti eelmise aasta parimate õudusfilmide
seas.
9/10
Hetkel vaadatav Telia videolaenutuses ja Google Play laenutuses
Minul nähtud eelmise aasta sügisel Tartu kinos Apollo
Comments
Post a Comment