Lavastaja
Kevin Phillipsi esimene täispikk filmilavastus on mõjuv thriller, mis
kasutab tugeval draamatsemendil ka õudusfilmi ja väga musta komöödia
elemente. Keskmisel tempol kulgev ning karakteriarendusel mängiv film
esitab küsimuse, mis juhtub siis kui keegi võtab väga noores eas
ettekavatsemata elu ning üritab siis juhtunut maha matta.
Kahe
noormehe sõprus saab ootamatust veretööst raputatud ning ühtäkki
kerkivad küsimused, mida keskkoolieas tavaliselt endalt küsima ei pea.
Kes vastutab? Miks nii juhtus? Kas hingepiinad lubavad edasi elada?
Phillipsi
lavastust kannavad noorte näitlejate siirad esitused. Owen Campbell
mängib usutavalt kaastundlikku ja veidi memmepojalikku Zachi, kellele
lisab tuge tema emana sooja ja hoolitseva rolli teinud Amy Hargreaves.
Toreda esituse saavad kirja ka Charile Tahan, kes on Zachi parim sõber
Josh ning Elizabeth Cappuccino, kes on saatuslik tüdruk, mõlema noormehe
ihaldusobjekt Allison.
Nagu
ühes viisakas indiefilmis, räägivad koolinoored ekraanil, nagu
koolinoored ikka, tsenseerimata mahlakat juttu, mis on kohati naljakas,
kohati ropp, kohati päris oma enda mõtte väljaütlemise piire kompav. Ja
nad elavad, mitte pole malendid ekspositsioonistseenis. Nad elavad
miimikaga, kehakeelega. See on väljakutse ka kogenud näitlejatele.
Romantilisest verdtarretavani, jahmatavalt verisest nukrani - kõik see ei pruugiks tegelikult koos toimida, aga Super Dark Times on hästi valmistatud ja planeeritud mikstuur, mis ei paku peaaegu kuskil üle ega allapoole oma seatud piiride. Võib ju aru pidada selle üle, kas lõpplahendus jätab samuti
indiefilmilikult
julge sõnumi või on veidi klassikaliselt õpetlikuma näoga. Mõlemad
oleksid justkui kohased. Ma pole selles päris kindel, kumb neist filmi
ekstreemset lugu silmas pidades rohkem okei on.
8/10
Meil koheselt vaadatav Netflixis
Comments
Post a Comment