Sõjafilmid ei ole muutunud, aga Christopher Nolani Dunkirk on sõjafilm, mis ei püüa teisi sõjafilme kopeerida. See on üsna steriilne, sõna otseses mõttes verevaene ja mitte sugugi intiimne (täielik vastand Gibsoni lavastatud viimastele Hacksaw Ridge tapatalgutele), sest näost näkku kokkupuude vaenlasega peaaegu puudub. Vaenlane on siin nagu Troonide Mängu talv. Ta on seal kuskil, läheneb, on ohtlik ja annab endast aeg-ajalt märku mõne taevasse ilmuva lennuki näol, mis pommide või kuulipildujatega kiirelt ning rohkesti surma külvab. Ei ole tarvis parve, üks lennuk inimsalga kohta ja hirmu jagub. Sealt edasi võtavad üle loodusjõud, mis omakorda ei halasta. Inimesed upuvad, põlevad surnuks.
Dunkirkis, mis keskendub lõksu jäänud sõdurite evakueerimist tsiviilaluste poolt, pole peategelasi ega ülespaisutatud lugusid, pole innustuskõnesid enne lahinguid ega vaimukat dialoogi loopivaid sõdureid. Seal on küll palju uhkeid, masendavaid, ning hirmutavaid hetki ja noored mehed, kes lihtsalt on olukorras, millesse nad on sattunud ja nad ei tea, mis järgmiseks juhtub. Keegi neist ei oota surma, keegi neist pole kangelane, sinasõprust ei jooda. Siin ei ole, taevale tänu, armukolmnurka ega koomilist tegelast, kes pinget lahutaks. Pole ühtki onelinerit. Pole sarkade juures seisvaid saluteerijaid. Viimaseid olekski keeruline ette kujutada, kui ümberringi juhtub see, mis filmis Dunkirk juhtub.
Neile, kes ootavad siit Saving Private Ryan stiilis kangelaseepost ja pettuvad, ei saa vist tuska pahaks panna. Dunkirk ei näita meile kõiki sündmusi järjekorras ja ei üleilusta võimalikke michaelbaylikke hetki, kus taevas peaks olema teatud stseenides sadade lennukitega ning meri tuhandete alustega täidetud. Siin on linateose unenäolisemaks muutmiseks kasutatud teistsugust lähenemist - pikemaid stseene, milles üksikud inimsalgad rannal seisavad või laevade reelingud ühtlaste inimaialippide ridadena kaunistavad. Vaikides või juubeldades.
Dialoogki on napp, jutuajamised jäävad katki või vastustega viivitatakse.
Kaks tähelepanekut veel.
IMDB lugejaarvustuste seas hakkas silma korduv hädaldamine, et Nolan ja tema looming on ülehinnatud. Ma ei arva nii. Nolan teeb filme oma näo järgi. Ta on üks neist lavastajatest, kellele isegi WB hammas peale ei hakka. Vast ei peagi, sest Nolani filme juba oodatakse, vahet pole, mida ta järgmiseks teeb. Mingu või täitsa Aronovskyks kätte. Näidake mulle mõnda kaasaegset sõjafilmi, mis mõjuks vähem kommertsliku, aga ikkagi maru hea meelelahutusena.
Ja veel. Keegi mainis, et Dunkirk vajab elamusesüstiks head helisüsteemi ja see on kindel nagu kirbud koera seljas. Kasvõi lihne soundbar muudab taustal trummeldava äreva muusika üle pooleteise tunni vältavaks ärevuseks vaataja sees.
Mulle väga meeldis.
9/10
Vaadatav (ning minu poolt vaadatud) Google Play Filmid laenutuses
Comments
Post a Comment